Sammal - harilik helvik.
![]() Ta on maksasammal. Paljudest teistest meile tuntud sammaldest erineb enamik maksasamblaid selle poolest, et neil ei ole varsi ega lehti. See, mis tundub helvikul olevat üks suur leht, on tegelikult tallus. Tallus on just kui kõik lehed, varred ja varreharud kokku pandult, kusjuures ei ole võimalik eristada nende piirjooni. Tallusel olevaid korvikesi nimetatakse sigikehakeste mahutiteks ja nende sees on muna- või kerakujulised sigikehad. Sigikehade abil võib helvik paljuneda. Lisaks sellele esineb helvikul ka eostega paljunemine ja isegi suguline paljunemine. Nii võibki helvik soodsates tingimustes katta üsna kiiresti päris suure maa-ala. Helvikul on omapärane see, et ta paljuneb sugulisel teel.
Pilt : http://bio.edu.ee/taimed/general/sammal.html |
Sõnajalg taim - Aasosi![]() Aasosi kasvab enamasti niiskematel ja varjualusemates kohtades ehk ei taha eriti päikest.Tal on maa all roomav pikk risoom, mis otsib pidevalt uusi kohti mida vallutada. Aasosi ei ulatu väga sügavale, sest muidu võtaks risoomi edasi minemine liiga palju vett ja energiat. Siiski saab Aasosi paljuneda ka eostega.
Eosed arenevad eospeades, mis on suhteliselt lühikesed, munakujulised ja tömbi tipuga, tavaliselt tumepruunid.
Eospead arenevad kevadvõsu tipus. Kevadvõsu on vaid veerand meetri pikkune ja algul ilma klorofüllita. Samuti on kevadvõsu täiesti pehme ja isegi vesine, ka oksi pole tal ühtegi. Mais ja juunis valmivad eosed, eoste kandjad pakatavad ning eosed lendavad minema. Muidugi toimub see kõik vaid kuiva ilmaga, märjaga aasosi kasvab, mitte ei levita eoseid. Kui aga eostest vabanetud, siis on võrse töö tehtud. pilt : http://bio.edu.ee/taimed/sonajalg/images/aasosi.jpg |
Paljasseemnetaim - harilik kadakas.![]() Kadakas on puu, kellega on igaühel kokkupuudet olnud .
Palju huvitavaid raviomadusi on meie meresaarte ja Loode-Eesti ühel tavalisemal puul tingitud temas sisalduvatest eeterlikest õlidest ja suhkrutest. Need annavad puule meeldiva aroomi, suitsusauna kasuliku toime. Tekkiv suits hävitab väga hästi kahjulikke pisikuid. Kui kadakaokstele valada peale keevat vett ja tekkivat auru sisse hingata, aitab see köha, nohu ja kopsuhaiguste vastu. Nii okastest, okstest kui marikäbidest saab valmistada väga erinevate raviomadustega õli. Okstega on tehtud tavalisest vanniveest ravivett, mis aitab reuma ja liigesehaiguste korral. Okstel peavad marikäbid püsima seepärast, et linnud saaksid süües kadaka seemneid levitada. Kui ei ole võimalik iga päev metsa "marjule" minna, on õige koguda marikäbisid varuks. See ei ole keeruline, sest need säiluvad kuivatatult päris hästi. Et nende raviomadused oleksid parimad, tuleb jälgida, et korjataks vaid sinakasmusti marikäbisid, sest rohelised on alles toored, ja teiseks, et neid liiga ära ei kuivatataks. Tasub ka meeles pidada, et raviteid tuleks hoida kuivas, jahedas ja pimedas. Kadakamarju on eestlased tarvitanud neeru-, põie-, soole- ja maohädade korral, ka söögiisu tõstmiseks. Tavaliselt valmistatakse neist teed. Marikäbide otsas oleva risti meenutava kujundi tõttu on seda puud eriti Ida-Eestis pühaks puuks peetud. Kadakapuust aiateibad ja hernekepid on vastupidavamad, kui ükskõik millisest teisest puust lõigatud. Nimelt on tal okkad kolmekaupa männases ja nende eluiga on neli aastat. Okkad vahetuvad märkamatult ja seepärast pole kadakas kunagi täiesti okasteta. Teine huvitav asi on see, et võime korraga ühel puul näha nii rohelisi kui ka siniseid "marju". See tuleb sellest, et kadakakäbid valmivad kaks aastat: esimesel aastal on rohelised, teisel sinised. Kadakas on kahekojaline taim. Seetõttu on marikäbid ainult osal puudest (emastaimel), teistel pole neid kunagi. Kadakas on tänuväärne kodupaik ka paljudele lindudele, kel suur osa toidust kadakamarjadest koosneb. Kahjureid on sel sitkel puul vähe. Pilt : http://bio.edu.ee/taimed/okaspuu/images/kadakas.jpg |
Õistaimed - harilik vesikanep.![]() Harilik vesikanep pole kuigi hästi tuntud taim, kuid mitme huvitava omaduse poolest väärib ta siiski tähelepanu. Suhteliselt vähene tuntus on tingitud ilmselt selle taime kasvukohast. Vesikanep kasvab niisketes ja soistes kohtades, kuhu inimese jalg tihti ei astu. Sageli võime leida vesikanepit kraavikallastelt või veekogu servast kaldavõsast. Kui leiate aga vesikanepit massiliselt kasvamas, siis võite arvata, et olete sattunud kohta, kus on pinnases palju lubjakive. Just lubjarikas viljakas muld meeldib sellele taimele väga. Kui kasvukoht on soodne, siis võib augustikuus leitud vesikanepipadrik jätta unustamatu mulje. Te näete enda ees rinnakõrgust tihnikut, mis kõik on kaunilt roosa või punakas. Just sellised on vesikanepi õied. Kui luup kätte võtta ja vesikanepi õit uurima hakata, siis võib leida nii mõndagi ühist koolis õpitud päevalille putkõitega. Lõpuks tuleb välja, et nende õite ehitus on täpselt samasugune, ainult värvus ja suurus on teistsugune. Tegelikult kuulubki vesikanep korvõieliste hulka. Tal on olemas ainult mõlemasoolised putkõied, mis on tavaliselt ainult viiekaupa koondunud väikesteks mõne millimeetri suurusteks korvõisikuteks. Kuid ometigi näeme me ju palju suuremaid õisikuid. Jah, väikesed korvõisikud koonduvad veel omakorda suuremasse liitõisikusse ja saadaksegi suur ilus õisik, mis jõuab kohale meelitada piisavalt palju tolmeldajaid.
Kuid aitab selle taime ilust. Temast on muudki kasu. Näiteks saab tema pikkadest tugevatest vartest jämedat kiudu, millest võib punuda nii tugevat nööri kui ka jämedat köit. Vartest, aga ka lehtedest saab valmistada sinist või isegi peaaegu musta värvainet. Mitmeti on vesikanepit kasutatud ka meditsiinis. Ravimitööstuses teda siiski viimasel ajal enam ei kasutata, küll aga rahvameditsiinis verdpuhastava vahendina. Pilt : http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/images/vesikanep.jpg |